Vannituba ja vets

Eile toimus suuuuur lammutamine. Raimo võttis rendist piikamismasina (no ma ei ole kindel, kas see on õige kirjapilt) ja hakkas vannitoa põrandat üles võtma. Töö käigus otsustasime vetsu ka üles ikka võtta.

Mina pidin suure täristamise ajal seal ootama, sest aknamehed helistasid ja lubasid mõõtma tulla, hurraa! Tulid umbes kell 13 ja mõõtsid kõik kenasti üle. Pakkumise sain meilile ja aknad lähevad nüüd töösse. Lubati 3-4 nädalaga, no vaatame.
Vannituba ja vets nägid õhtuks välja sellised:

Lisaks nägi elutuba välja nagu prügimägi:

Kutsusime kohaliku torumehe meie vetsu ja vannitoa segapundart üle vaatama ja nõu andma. Ilmselt kõige targem otsus selle ehituse juures. Meie oleks trapid ja torud leiutanud kuidagi põranda alt, aga põrandat oleks pidanud siis tõstma. Torumees aga pakkus välja geniaalse lahenduse - esimene korrus - puurime augud otse keldrisse ja ühendame otsad seal lae all hoopis kanalisatsiooni. Vanas kanalisatsioonis on ots olemas, kuhu ühendada ja kõik meie mured põrandaga on kadunud :)


Tänase päeva lubasime me lapsele. Ei käinud korteris, ei ehitanud. Sõitsime Pärnusse Lottemaale ja lasime tal seal trallida. Homme tuleb käruga vanaisa ja aitab meil selle sodilasu jäätmejaama vedada.

Esimene.

Sõbranna soovitas asju kirja panema hakata, et hiljem hea vaadata. No teeme nii!

Peale pikki kaalumisi otsustasime ennast mõneks ajaks siduda püsivamalt Suure-Jaaniga. Algasid otsingud ja valikud korterite ja majade vahel. Veebis oli üleval ainult käputäis kahe-kolmetoalisi kortereid, maju rohkem. Kuna majadega oleks tööd hullupööra, siis jäi valik korteri kasuks. Minu sisemine laiskvorst hüppas rõõmust. Ei mingit puude vedamist, ahjude kütmist ja muruniitmist.
 Sobiva korteri leidmine oli aga hulga keerulisem. Ühe neljatoalise leidsime, aga see läks välgukiirusel minema. Uurisime siis tuttavatelt maad ja leidsimegi, mida soovisime. Peale mitmekuulist asjade ajamist ja tohutuid sekeldusi oli lõpuks käed löödud ja tehing kokku lepitud!
1 juuni 2015 sõlmisime korteri ostu-müügilepingu.
15 juunil, üleandmispäeval, ootasin kõnet. Kell 22.40 lõpuks see saabus. Väntasin rattaga kohale, fikseerisin eelmise omanikuga näidud ja väntasin koju tagasi magama. Hommikul rõõmustasin oma väiksemat last. Eelmine õhtu läks ta nutuga magama, sest emme lubas ju uut kodu näidata. No ega emme ei teadnud, et on erinevaid arusaamasid normaalsest kellaajast…
7.30 teisipäeva hommikul põrkas aga üks elevil viieaastane mu voodi ees ja nõudis kohe korterisse minekut. Veensin ta ohtrate multikatega 9ni ootama. Kell 9 startisime siis.
Vaatepilt oli esialgu ehmatav, seisin seal ja mõtlesin, et millesse ma oma kalli abikaasa jälle tõmbasin… Lootsin ja palvetasin, et läppunud suitsuhais kaob remondi käigus.

Mõõtsin aknad ära, et saaks pakkumisi võtma hakata. Mõõtsin välisukse ära, sest vana vajub lahti, kui lukku ei keera. Lisaks mõõtsin tubade põrandad ka üle, et naine saaks plaane joonistada :) Kogu selle aja tuiskas õnnest segane Rait mööda korterit ja vaatas kõik nurgad üle. Kakkusime natuke tapeeti, tegin nimekirja asjadest, mida vaja kohale tuua on ja läksime koju.
Peale Raidi lõunaund pakkisime tapeedieemaldusvedeliku ja mingi pritsipudeli ja väntasime tagasi korterisse. Kolm tundi ja Raidi tuba oli puhas. Minu tubli abilise kaasabil muidugi. Kuna olin pahtlilabidad maha unustanud, siis olid meil mõlemal sõrmed valusad.

Kolmapäeval läksime juba targematena tagasi, kotis kolisesid erinevas mõõdus pahtlilabidad. Nendega oli lust lükata. Liisi toas läks vaevalisemalt. Kolmelt seinalt tuli tapeet ilma vahendita paan paani haaval maha, neljandas seinas oli vist 10 kihti tapeeti ja no see tuli siis kiht kihi haaval. Leotasin ikka korralikult, aga ega see vahend 10st kihist korraga ikka läbi ei ligune. 4 tundi ja saime selle toa ka puhtaks. Rait sikutas igalt poolt mujalt, kust vähegi sõrm ja pahtlilabidas vahele mahtus. Mu väike tubli abiline!

Köök ei väsi ilmselt meid üllatamast lõpuni, sealt tuleb iga liigutusega midagi välja. Lisaks on seinas mingi nõme vakstu, mis ei tule kuidagi maha :S

Üsna tüütult hakib päeva ära see, et viiene peab lõunat magama. Kui ta ei magaks, siis oleks mul üks pahurdav paharett ainult jalus peale lõunat. Pean plaani üks seisev vana voodi siia vedada, oleks oluliselt lihtsam, kui ta saaks korteris pikutada.
Reede öösel tuleb Raimo, üritame võimalikult palju teha tema tulekuks. Siis saab targa mehega plaanid paika panna. Muidu naine ostaks ära aknad ja köögimööbli, edasi vaataks :P
Vahepealsetel päevadel käsisn Raidiga tapeeti nokkumas, koristamas ja unistamas.
Reedel saabus Raimo, hurraaaaa! Nädalavahetusel olime kutsutud sünnipäevale, korteris saime nipet-näpet toimetada vaid.

Esmaspäeval käisime Raimoga Viljandis . Kõigepealt käisime Plastost läbi ja tellisime sealt aknad ära. Selle firma tagasiside oli meie tutvusringkonnas eranditult positiivne ja otsustasime sealt võtta. Nüüd ootame kõnet, et aknamõõtja tulla saaks.
Edasi läksime korterile ust ostma. Arvestasime, et mahub ilusasti autosse, kui tagumised istmed alla lasta. No mahtuski, aga esimesed istmed pidime ka ette laskma. Päris lõbus oli sõita jalad vastu armatuuri. Mul ei olnud veel hullu, aga Raimol oli üsna raske autot juhtida. Turvaline selline sõit kohe kindlasti ei olnud. Aga päeva naerudoosi saime mitmekordselt kätte.

Peale lõunat tuli Raimo isa järelkäruga. Raimo lammutas seinakapid välja ja kakkus liiste, kogu selle puidusodi tõime koju,saame ära põletada. Kogu see kupatus on seintas muidugi muljetavaldavate naeltega!

Jaanipäeva  hommikul asusime rõõmsalt ust paigaldama siis. Plaanitud paari tunni asemel läks aega vist 4 tundi? Puuri ei olnud, seinad olid paksud, siis jälle lõhkus Raimo liiga palju maha, ukselukk ei toiminud korralikult ja kõige lõpuks ei saanud seda kuradi ust käima :S Peale pikka kruvimist avastas Raimo, et uks ise on kõver :S Noooo, väänasime sutsu siis. Lukku ei saanudki tööle. Võti väljast läks sisse, seestpoolt mitte. Helistasime Bauhofi, lubati ringi vahetada. Õnneks ei pidanud tervet ust kaasa vedama, piisas lukust. Keerasime siis seniks kodu ukselt luku ära ja panime korteri uksele ette ajutiselt.

Kiire söök, asjad kokku ja kimasime Noosikule Aini ja Birgiti juurde jaanipäeva pidama. Enne seda lipsas Raimo Bauhofist läbi ja vahetas luku ringi. Jaanipäev oli üle aastate üks vahavamaid! Aitäh Ainile ja Birgitile! Tõsiselt tore koht ja mõnus istumine kallite inimestega! Varsti kordame!
Kolmapäeval jõudsime umbes kell 12 koju. Jõime kärme kohvi, viisime Raidi Sirle juurde mängima ja läksiem korterisse. Esmaslt sai vahetatud see õnnetu lukk, jeee, kõik toimib nüüd! Siis hakkasime põrandatelt seda “soome pappi” üles kakkuma. Köögist tuli alt välja kena nö must põrand. Raimo vaatas, et lauad on ok, ei hakka torkima. Kruvidega pingutab ära ja läheb laminaat peale.

Liisi toast tuli suureks üllatuseks välja kena värvitud põrandalaud. Mul süda juba hüppas rõõmust, et äkki on tubades põrandalaud, saab lihvida ja lakkida, kööki ja esikusse siis laminaat.

Piilusime Raidi toa papi alla, jee! Seal ka laud! Elutoas oli seda pappi lapitud, tõmbasime ühe lapi üles ja pagan! Kena laudpõrand küll, aga põlenud! Uskumatu!

Kui magamistoa põranda alla piilusime, siis kustus mu lihvimise lootus igaveseks, seal oli must laud.  Nõme oleks lappida siia laminaat, sinna vaipkate ja tänna lihvitud põrand… Jääb siis magamistubadesse vaipkate ja mujale laminaat. Parketist meie rahakott hetkel üle ei käi. Kööki mõtlesime korra plaate, aga mulle ei meeldu, liiga külmad. Põrandakütet ei raatsi nagu ka alla panna…
Toimetasime siis edasi – Raimo tiris pappi, mina tõmbasine naelu välja. Tehtud saime köögi ja magamistoad, koridor ja elutuba jääb homseks.  Lisaks kakkus Raimo lahti aknapealsed, et aknamõõtjal oleks selge pilt, mida lammutada ja mida mitte.
Homme jälle, siis on paan viimase põrandad üles võtta ja vannituba puhtaks lõhkuda. Eks näis, mis sealt välja tuleb. Torud on esmavaatlusel nirus seisus, loodame, et palju ei pea välja vahetama.